WP_20160202_21_09_00_Pro

Sony A7 aasta hiljem

Nüüdseks on aastake möödas sellest, kui endale Sony A7 soetasin. Olen seda saanud igasugustes oludes kasutada – nii turistikaamerana, stuudios, kodudes, klubides üritustel, portreekaamerana, tänaval ja enam-vähem kõikjal, kuhu üks piltnik sattuda võiks. Tõsi, looduses loomasid pole ma sellega jahtinud ning spordivõistlustest olen piirdunud bowlinguga. Kuid pilte on kogunenud piisavalt, et teha vahekokkuvõte plussidest ja miinustest, piirangutest ja võimalustest.

Mõne sõnaga üldomadustest. Tegu on Sony esimese põlvkonna täiskaader sensoriga hübriidkaameraga, tegelikult esimese sellisega maailmas üldse. Kuigi tänaseks on kaamera jõudnud juba oma teise põlvkonnani (mis tipneb kosmilise A7IIR-iga), on praegugi võimalik esimese põlvkonna A7 uuena poest soetada ja jätkuvalt on tegu kõige soodsama täiskaadriga turul.

Kaamera ise on naeruväärselt väike ning sel asjaolul on nii eeliseid kui puudusi. Kahtlemata on väikest kaamerat kergem kaasas vedada ning palju ringi liikudes on see suureks eeliseks. Samas on ergonoomika kehvapoolne, kuigi sellega harjub. Kui pead suure ja raske kere käes hoidmist mugavaks ning stabiliseerivaks, siis pole see kaamera sinule.

Kaameral on nii elektrooniline pildiotsija (EVF), kui ka ekraan, mida annab umbes 90 kraadi ulatuses ka vertikaalselt liigutada. Ekraani heledust saab erksamaks muuta ning päikelistes oludes on sellest palju abi.

Kohe algul tuleb ära märkida, et peegelkaameraga võrreldes on Sony sensor väga alasti ning seetõttu on leiab tolm ja prügi varmalt tee sensorini. Kindlasti on see probleemiks ka teiste hübriidkaamerate juures. Praeguseks olen pidanud juba 4 korda sensorit laskma märgpuhastada (teisisõnu on sensorile tekkinud täppe, mida tavalise käsipumbaga ei eemalda). Selle asjaoluga peab kindlasti arvestama, eriti kui oled fiksobjektiivide austaja. Objektiivivahetus olgu hoolikas, kiire ja võimalikult stabiilses keskkonnas.

Täiskaadrile kohaselt on pildikvaliteet kehvades valgusoludes märksa parem poolkaadri omast, eriti kui kasutada valgusjõulisi objektiive. Kuigi tundlikkust annab keerata kuni 25 600ni, on pildikvaliteet üle ISO 2000 siiski minu maitsele juba liiga mürane ja laiguline. Veebi jaoks saab pildid ka kõrgema tundlikkusega kätte, kuid ma üldiselt soovitan seda siiski vältida.

Kaamera üheks nõrgaks küljeks on autofookus. See kipub olema aeglane ning kehvades valgusoludes on üsna palju fookuse otsimist. Tõsi, korralike objektiividega ning heades valgusoludes pole see suureks probleemiks ning töötab piisavalt kiiresti, et mitte töövoogu häirida, kuid pole siiski välkkiire nagu parematel peegelkaameratel.

Aku peab vastu umbes 450 säritust. Seda pole ülemäära palju, niiet lisaaku kulub marjaks ära. Videot filmides kestab aku umbes tund aega ning kui filmida tundlikkusega üle ISO 800 kipub ta umbes poole tunniga üle kuumenema ja lülitab end välja. Kaameral puudub sisseehitatud välk, kuid seni proovitud väliste välkude ja saatjatega pole mul probleeme olnud (Speedlite, Yongnuo, Stratto ja mõned veel olen läbi proovinud).

 

Kasutajaliides
A7 funktsioonide valik on muljetavaldav, kuid see teiseneb massiivseks ning labürindilaadseks kasutajaliideseks, kus kasutatud sõnavara kipub esmakasutaja jaoks olema krüptiline. Paljudel juhtudel olen pidanud netist abi otsima, et mingeid esmapilgul lihtsaid funktsioone sisse või välja lülitada. Õnneks on juhendeid piisavalt ning näiteks Gary Fong on teinud kõikehõlmava videojuhendi, kus ta kõik nupud lahti seletatab. Kuid Nikoni või Canoni süsteemilt üle tulijad võivad nii ehk naa kukkuda kiruma. Ning tegu pole ainult A7 probleemiga, ka teised Sony kaamerad kannatavad sama kasutajaliidese all. Muidugi õpib selle aastaga ära, kuid intuitiivsuseni on veel pikk maa minna.

Paljud funktsioonid, nagu näiteks kaamera kontrollimine telefoni abil, on ära peidetud eraldi menüüsse ning serveeritud äppidena, mis ei aita kasutajakogemusele kuidagi kaasa. Positiivse küljena võimaldab see muidugi kaamera omadusi märkimisväärselt laiendada. Kahjuks pole aga tasulised äpid eestlastele kättesaadavad, kuna Eesti krediitkaarte Sony lihtsalt ei tunnista. Hea meelega oleksin nõus maksma 10 dollarit aegluubi või sisseehitatud HDR funktsionaalsuse eest, kuid ju siis pole jaapani suurkorporatsioonile minu almuseid vaja. Minule teadaolevalt saaks vautšeriga raha kontole laadida, kuid see peaks olema siis sama tsooni vautšer, mis on sul kontol märgitud.

Tasuta äppidest on vast kõige kasulikumaks võimalus kaamerat telefoni abil üle wifi juhtida. Aga ühtlasi ka fotode saatmine otse telefoni. Püstolreporteritele kahtlemata huvipakkuv võimekus. Tavapäraselt tasub küll fotokas hoida lennukirežiimis, kuna wifi ja muud kellad-viled kulutavad niigi tagasihoidliku aku kiiremini tühjaks.

Kasutajaliidese positiivseks küljeks on, et see on suhteliselt lihtsa vaevaga ning väga laialdaselt ümberprogrammeeritav just enda maitsele sobivaks. Nii olen ma näiteks ekraaniheleduse vahetamise viinud ühe nupuvajutuse kaugusele, nagu ka fookussuurenduse, mida manuaalfookuse puhul pidevalt vaja läheb. Teisisõnu, kaamera selgeks õppimine võtab aega, kuid seejärel avanev võimekus on põnev ja rahuldustpakkuv. Kui saaks ainult neile tasulistele äppidele ka ligi…

 

Objektiivide valik
Täiskaader FE-bajonetiga objektiivide valik on juba täiesti tõsiseltvõetav ning sealt leiab midagi igale maitsele. Tõsi, originaalobjektiivide hinnaskaala on suhteliselt krõbe ning see kindlasti vähendab kogu süsteemi hinnaeelist, mis puhtalt kere hinda vaadates võib tunduda märkimisväärne (Canon 6d maksab umbes 500 eurot rohkem). Samas võib erinevate adapterite abil kaamerale peaaegu ükskõik millise objektiivi ette keerata, ning õigeid vaherõngaid kasutades töötab ka autofookus.

Poes leiduv standardkomplekt on 28-70 kit-objektiiviga. Tegu on suhteliselt pimeda (3.5-5.6) objektiiviga, mis ajab küll asja ära, kuid pole ülemäära erutav. Vast piisab kui ütlen, et sisuliselt pakub see sama tulemust, mis 18-55mm poolkaadri ees. Turistipildid saab tehtud, aga kehvades valgusoludes jääb hätta, seega ürituste kajastamisel on välk kohustuslik. Kui vähegi võimalik, soovitan see objektiiv vahele jätta ning valida kere kõrvale kohe alguses midagi asisemat. Minul seisab see juba viimased paar kuud riiulis (andke märku, kui keegi osta tahab :)).

Originaalobjektiividest olen kasutamiseks valinud 28mm (ava 2) ja 90mm (ava 2.8) fiksobjektiivid. Esimene on valgusjõuline lainurk ning teine makrovõimekusega portreeobjektiiv. Mõlemad on head ja teravad tööriistad, mis katavad ära suurema osa vajalikust vahemikust. Allpool kirjeldan neid lähemalt ka reaalses kasutuses.

Tasub mainida, et 28mm on kõige soodsam FE objektiiv (469 eur) ning selle valgusjõudu ja praktilisust arvestades on see suhteliselt kohustuslik ost. Poleks üldse halb mõte osta kere koos nimelt selle objektiiviga ja jätta algne kit üldse vahele. Paarisaja euro eest saab sellele ette osta ka 21mm ja 16mm laiendused.

Pea kõik ülejäänud objektiivid maksavad üle 1000 euro, kuid Miterassa kodulehel tasub silm peale hoida, kuna paar korda aastas lastakse objektiivide hinnad u 10% alla. Lisaks ülalmainitutele on neil valikus nii valgusjõulised 55mm ja 35mm fiksid kui ka erineva vahemikuga suumid, lainurgast supersuumi ja ülikalli videokasutuseks mõeldud normaalsuumini.

Kuid üks tähtis objektiiv (täpsemini seeria) on maaletooja valikust puudu – ning tõenäoliselt pole selle saabumist ka niipea mõtet oodata. Nimelt Zeiss Batis seeria 25mm ja 85mm valgusjõulised objektiivid. Kui 25mm (ava 2) puudumist ma ülemäära taga ei nuta – Sony 28mm on pea 3x odavam ning kirjelduste järgi vaid natuke kehvem. Kuid 85mm Batis (ava 1.8) oli pikka aega minu soovinimekirjas – tegu tundub üsna ideaalse portreeobjektiiviga A7 jaoks. Kahjuks aga on nõudlus selle järele juba pikka aega ületanud tunduvalt pakkumist ning Eestisse oleks õnnestunud seda tellida vaid kas ülehinnatult või üldse mitte. Tüütasin selle sooviga mitmeid fotopoode ja maaletoojaid, kuid lõpuks lõin käega ja ostsin 90mm Sony – kaotasin küll veidike valgusjõus, kuid see-eest sain ka makrovõimekuse.

Õnneks kuulutas Sony äsja välja ka uhiuued profiobjektiivid, mille seas on ka 85mm (ava 1.4) portreeobjektiiv ning muljetavaldavate numbritega telesuum. Tuleb veel vaid pisut oodata, kuniks need ka Eestisse jõuavad.

Zeissi objektiividest tasub ära mainida ka FE jaoks tehtud Loxia seeria – tegu on kahe üsna valgusjõulise manuaalobjektiiviga (35mm ja 50mm, mõlemil ava 2), mille fokuseerimiseks ei pea eraldi ühtegi nuppu vajutama – keerates fookusrõngast suurendatakse pildiotsijal automaatselt fookuspiirkonda. Sama funktsioon on ka Sony 90mm objektiivil, kui see manuaalfookusele lülitada. Selle kasutamine on vägagi mugav, eriti näiteks pimedamates oludes, kus AF segadusse satub – aga muidugi ka makrot pildistades.

Jättes originaalobjektiivid kõrvale läheb asi tegelikult märksa huvitavamaks. Ka paljud vähemtuntud kuid kõrge nohikufaktoriga tootjad teevad FE bajonetile objektiive (suures osas küll manuaale) ning adapterite abiga on valik juba praktiliselt piiramatu.

Otse FE bajonetile on saadaval näiteks Voigtländeri ülilainurgad Heliarid, Mitakoni toodetud ülimalt valgusjõulised 50mm (ava 0.95!) ja 85mm (ava 1.2), suur valik Samyang/Rokinoni kiireid fiksobjektiive, 15mm lainurk-makroobjektiiv Venus Opticsilt, äärmiselt põnev seebimulli-bokehiga Meyer-Optik-Görlitz Trioplan – ja see nimekiri jätkub. Härra Brian Smith on teinud sellest valikust eeskujuliku ülevaate siin lehel.

Nagu mainitud, siis adaptereid kasutades muutub pilt veelgi kirjumaks. Kui on soov kasutada näiteks autofookusega Canoni või Nikoni objektiive (ehk siis – kui tahad vahetada süsteemi, kuid jätkuvalt kasutada juba soetatud objektiive), siis on see täiesti võimalik vastava adapteri abil. Selle hind on suurusjärgus paarsada eurot ning väidetavalt töötab igati eeskujulikult. Tõsi, autofookus sõltub siiski vähemalt osadel objektiividel kaamerast ning see on A7 puhul üheks nõrgaks kohaks.

Kolmandate tootjate objektiividest olen ise keskendunud M42 keermega vanadele manuaalobjektiividele, põhiliselt nende lihtsa kättesaadavuse ja isuäratava hinna tõttu. Nende objektiivide kasutamist võimaldav vaherõngas maksis Amazonist tellides u 15 eurot. Meie piirkonnas on muidugi heaks ja kindlaks esmaseks valikuks Helios-44, üliodav 58mm standardobjektiiv (ava 2), mis mul õnnestus osta.ee-st soetada 15 euro eest – ning lisaks sain kauba peale igati korraliku, töötava valgusmõõdikuga rangefinder-tüüpi Zenit-e. Helios ise on omapärase joonisega, lahtise avaga muidugi pehme ja viskab korralikult helki (lens flare)

DSC05147_vHelios 58mm

DSC07366_vHelios 58mm

Sinna kõrvale soetasin E-bayst ühe huvitava vanakooli Zeiss 135mm teleobjektiivi (ava 3.5). Seerianumbri järgi oli tegu ’67 aastal toodetud “sebraga”, mille avarõnga õli oli ära liisunud, kuid Tiit (fotoremont.ee) tegi selle paarikümne euro eest ühe päevaga korda. Seega kokku läks tubli pensionär maksma umbes 80 eurot. See-eest on too vanur mulle palju rõõmu ning ilusaid pilte pakkunud. Kuigi mitte kõige valgusjõulisem, on see siiski terav ning kvaliteetne portreeobjektiiv.
Kuigi Helios on vahva, siis natuke jäi see siiski nõrgukeseks ning asenduseks leidsin üsna mõistliku hinnaga (130 eur) klassikalise Jaapani standardobjektiivi, 50mm Takumari (ava 1.4). Tõsi, ka too on lahtise avaga üsna pehme ning ei paku ülemäära suurt valguseelist 28mm Sony ees. Siiski on nii Takumar kui ka Zeiss mul kotis kaasas ning mõlemad leiavad piisavalt kasutust. Ning kui ma need kunagi asendan, saan neid kenasti enda Zeniti ette keerata.

Järgnevalt kaamera võimekusest erinevates pildistamisolukordades.

 

Turisti- ja tänavakaamerana
Tegu on ootuspäraselt hea turistikaameraga, sõltuvalt muidugi turisti oskustest ja tasemest. Standardset 28-70 kitobjektiivi kasutades on tulemus võrreldav kit-objektiivi kasutava poolkaadriga. Muidugi tulevad pimedas pildid paremad, kuid tavakasutaja jaoks on vahe raskesti märgatav ja ka saavutatav. Samas tavakasutaja võiks turistikaameraks nii ehk naa valida pigem Sony RX100.

Originaalobjektiividest on turistile heaks valikuks 24-240 supersuum, kuid siis pole ta küll oluliselt väiksem nt poolkaader peegelkaamerast – objektiiv on üsna suur (ja maksab üle 1000 euro). Kirjelduse järgi on tegu muidugi igati korraliku supersuumiga, mille optiline stabilisaator laseb seda edukalt kasutada sissesuumitult ja statiivita kasutada. Paraku mul endal kasutuskogemus puudub, niiet pikemalt ma sellel peatuma ei hakkaks.

DSC02062_vSony 28mm

Kiiduväärt on see kaamera tänavafotokana – kui pildistada tänavamiljööd vöölt ja poolsalaja. Selleks otstarbeks sobib suurepäraselt 28mm fiksobjektiiv, mis töötab hästi nii hämaras kui päeval. 28mm objektiiviga tundub kaamera väike, peaaegu kompaktkaamera mõõtu ning ei tõmba endale liigset tähelepanu. Samas tuleb arvestada, et stabilisaator sellel objektiivil puudub, seega säriaega alla 1/100 keerata ei tasu.

Keeratav ekraan võimaldab pildistada ilma kaamerat silma äärde panemata, autofookus on kiire ja pildid tulevad teravad ka ühe käega pildistades – vähemalt päeval. Tõenäoliselt oleks ka Zeissi 35mm (ava 2.8) igati eeskujulik, kuid see on kallim ja natuke pimedam, ning ka 55mm on arvustajatelt saanud küllaldaselt kiidusõnu.

 

Portreed
Minu hinnangul on selle kaamera tugevaimateks külgedeks nimelt inimeste pildistamine nii poseeritult kui tänavaolukorras. Poseerimisportreede puhul saab edukalt manuaalobjektiive kasutada, ning need võimaldavad saada huvitavaid ja isikupäraseid tulemusi. Nagu juba mainisin on selliste objektiivide valik lai ja taskukohane.

DSC02911_RT_smallZeiss 135mm

DSC02953_RT_smallTakumar 50mm

Siinkohal peaks ära mainima ka sellise funktsiooni nagu focus peaking mida on reklaamitud kui head abimeest käsitsi fokusseerimisel. Ärge seda juttu uskuge. Tegelikkuses on see funktsioon kasutu, eriti kui vähegi lahtisemat ava kasutada. Liiga suur piirkond kuvatakse fookuses olevana ning tegelikkuses on lihtne mööda panna. Selle asemel aga saab kasutada fookusesuurendust, mis on üks nupuvajutus ning võimaldab pea hetkega pildi õigesse kohta teravustada.

Tulles tagasi autofookuse juurde, siis Sony 90mm fiks on portreeobjektiivina väga hea – fookus on kiire ja täpne, pildid tulevad teravad ning tehniliselt veatud ka täiesti lahtise avaga – ei mingit aberratsiooni ega helki.

Selle kaamera üheks eeliseks portreefotokana on nimelt tema ekraan, mis näitab juba enne pildistamist ära, milline pilt tuleb. Peegelkaameralt tulnuna on selle kasutamine algul pisut harjumatu, kuid kuskil paar-kolm kuud peale kasutamist keerasin pildiotsija kinni ning pole seda sellest ajast saadik enam kasutanud. Ekraan on märksa mugavam ja ka praktilisem.

 

Stuudio ja vaikelu
Kui fotograafi põhiaeg möödub stuudios, siis tasub tal praegu veel püsida peegelkaamerate juures. Kuigi kõik stuudiofotod on saanud tehtud, on kivisid ja kändusid olnud piisavalt. Fokuseerimine on stuudio kohta aeglane ning ebatäpne, palju tuleb praaki, eriti kui kasutada algset kit-objektiivi. Õnnestunud pildid tulevad küll teravad ja kvaliteetsed, kuid töövoog pole sujuv, stuudiofotode puhul tahaks tegeleda modellide, mitte tehnikaga.

Tiina-Elina-DianaSony 28-70mm stuudios

Tõsi, kui menüüdes natuke maadelda (Live View Display mode off, jätke meelde) ning kasutada Sony 90mm objektiivi, siis sujub töö juba igati kenasti ning ka tulemus on eeskujulik. Fookus töötab peaaegu sama hästi kui mu vanal peeglil ja pildid on teravad ja korrektsed. Kuid portreeobjektiiviga peegel, isegi poolkaader, töötab täna jätkuvalt stuudios vähemalt sama hästi, kui mitte paremini. Räägivad muidugi, et A7IIR on juba ka stuudios väga tasemel. Eks näis.

Kusjuures mul on tänini raske aru saada, et miks see kitobjektiiv nimelt stuudios probleeme on tekitanud. Kui ma seda kasutasin õues kaasaskantava stuudiovälgu ja saatjaga, siis mingit erilist maadlemist ei olnud ja möödateravustamist oli märksa vähem. Arvan, et pilootvalgus selle kiti jaoks lihtsalt teravustamiseks piisava tugevusega.

 

DSC06598_100Sony 90mm, 100% crop

DSC06843Sony 28mm

Pisut teine on lugu tootefotode ja interjööridega. Tõsi, neid ma pole kit-objektiiviga proovinud teha. Interjööride pildistamisel osutus 28mm fiksobjektiiv väga tubliks abiliseks. Selle pildimoonutus on küll tugev, kuid moonutuse tarkvaraline parandamine Capture One’is on praktiliselt automaatne. Toidufotode tegemine 90mm-ga on aga puhas rõõm, kuna kinnise avaga (11-13) tulevad pildid teravad ja ilusad, saatjaga või orja poolt päästetav stuudiovälk on loomulikult abiks. Autofookus ei tekita praktiliselt mingeid probleeme. Klõps ja valmis.

 

Üritustel
Siinkohal kaamera taas särab, kuid tõelise võimekuse esile toomiseks peab ikkagi üsna hästi teadma millega mida teha. Aga ööklubid on niiehknaa keeruline keskkond, kus tulebki teada kuidas kaamerast maksimumi välja pigistada, konkreetsest tehnikast sõltumata. Juba eelmainitud 28mm teeb igast asendist suurepärast tulemust nii välguga kui ka ilma. Nii massistseenid aga ka vöölt pildistatud emotsioonikad tulevad üsna lihtsalt kätte. Esinejate pildistamiseks on 90mm umbes täpselt nii hea kui üks portreeobjektiiv olema peab. Teravad pildid välguga, kuid head tulemused ka ilma. Jah tõsi, ilmselt oleks Batis veel võimekam.

DSC03436Takumar 50mm

DSC06116_vSony 90mm

Nii Takumar kui ka Helios on leidnud üritustel pidevat kasutust ning tegelikult on pimedad ööklubid üsna hea koht, kus manuaalfookust harjutada – autofookus kipub pimedas ka kangematel peegelkaameratel hätta jääma, kuid käsitsi ja fookussuurendusega pole terava pildi saamine ülemäära keeruline.

Tõsi, pulmad pole minu leivanumber, kuid ma ei näe ühtki põhjust, miks A7 seal hätta peaks jääma. Laste sünnipäevad ja muud perekondlikud üritused on aga nii lihtsad pildistamisolud, et nende pikem käsitlemine polegi väga otstarbekas. Tasub vast mainida, et fotoka sellised võimalused nagu näotuvastus ning automaatne silmafokusseerimine on ütlemata head ja väärt abilised täpsete ja teravate tulemuste saabutamisel.

Näotuvastust on võimalik ka lukustada ning see võib pulmapiltnikule erilist huvi pakkuda kuna lukustades näotuvastuse näiteks pruudile proovib kaamera kogu aeg nimelt pruuti fookuses hoida.

 

Kokkuvõtteks
Tegu on väga hea kaameraga, eriti arvestades hinnataset. Väike, kerge ja suurepärase pildikvaliteediga. Ka ülalnimetatud puudustest hoolimata ma enam isegi ei kaalu peegelkaamerale tagasiminekut. Tõsi, näiteks II põlvkonna A7 pakub juba ka keresisest pildistabiliseerimist, mis annaks neile vanadele manuaalobjektiividele (aga ka 28mm fiksile) veel paari sammu võrra säriaega juurde. Kuid ütlen ausalt, et igaühele see kaamera ei sobi. Päris algajal tasuks kindlasti pigem RX100 või A6000 poole kiigata, samas kui stuudiofotograaf tunneb end jätkuvalt peegelkaamera taga mugavamalt. Muidugi on kindlasti palju fotograafe, kes mulle siinkohal vastu vaidlevad, ning seda tihedalt ka stuudios kasutavad (kaasa arvatud ma ise). Kuid ärge öelge, et ma ei hoiatanud – frustreerivat tehnikamaadlust võib esineda.

Plussid
Väike ja kerge
Kõige soodsam täiskaader
Palju funktsioone ja seadistusvõimalusi
Korralik valik kvaliteetseid objektiive
Wifi ja ühendus telefoniga

Miinused
Suhteliselt kallid originaalobjektiivid
Eesti puudumine regioonivalikust
Keeruline kasutajaliides
Sensor läheb kiiresti tolmutäpiliseks
Aeglane autofookus