fbpx
Scroll to top
Get In Touch
Tallinn - Lohusalu
valdeklaur@gmail.com
Tel: +372 5246235
Core competences
Video - Animation - Photo - 3D

 

Rohetiigri ja Biotoopia poolt korraldatud Eesti narratiivi töötoa raames loodud mõtisklus eestlaseks olemisest ning meie ühise tuleviku esile manamisest.

Me oleme tšuudid, pimeduse rahvas, hundijooksjad. Meie teadmised on alati olnud hinnas. Ühel talvel läks Batu khaan tšuudi nõia juurde, et küsida sõjanõu – kas põhjamaid vallutama tasub minna? Too oli öelnud, et seal ootab teda nälg ja hukatus. Nii ka juhtus – kevadeks oli tatarlaste 200 000 sõdurist koosnev armee vähenenud 50 000 peale.

Šamaanid olid tol ajal mitte ainult taimetargad või nõidujad, vaid teadlased, kes uurisid maailma kõiki tahke. Nemad olid need, kes arvasid ära metalli mõistatuse. Nemad olid esimesed sepad.

Üks maailma vanimaid legende on lugu sepast ja kuradist. Sepp soovis omandada võimatut teadmist – kuidas ühendada ükskõik mis materjali ükskõik millise teise materjaliga? Ta läks kuradi juurde, kes lubas talle selle oskuse anda, kui sepp annab talle enda hinge. Sepp nõustus ning kurat täitis oma lubaduse. Sepp oli aga kaval. Oma uut oskust kasutades kinnitas ta kuradi puu külge, nii et too enam liikuda ei saanud. Nähes, et teda on üle kavaldatud, andis kurat sepale tema hinge tagasi. See on lugu tehnoloogia kuratlikust veetlusest.

Aga ühtlasi on see võimestav lugu. See räägib inimmõistuse võimest lahendada ka kõige kuratlikum probleem, sest ta on võimeline välja mõtlema ükskõik mida ükskõik millest, kui selleks on tõeline vajadus. Seda rääkisid mäletamatutel aegadel meie esivanemad lõkke ääres. See tarkus ühendas meid enne hõime, piire, rahvuseid.

Kuid aastatuhandetega see lugu muutus. Sepast sai saatana käsilane, sepikojast aga põrgu prototüüp. Tasahilju sai sellest hoiatuslugu. Ka sel korral oli peategelane teadmistehimuline, kuid ta oli juba algusest peale neetud. Ta oli äärmiselt tark, kuid selle asemel, et keskenduda pühakirja õppimisele, asus ta tegelema nõiduse ja alkeemiaga. Ka nüüd kohtub ta kuradiga, kes pakub talle kõike, mida inimhing ihaldab, vastutasuks tema enese hinge eest. Meie tunneme teda Faustina ning tema lugu oli ennekõike manitsus.

Kas oleks aeg tagasi võtta meie ürgmüüt? Anda sepa ja kuradi loole taas õnnelik lõpp? Võtta tagasi usk inimmõistuse võimesse alati piire nihutada ning tulla välja ka kõige kuratlikumast olukorrast?

Kaasaegne nõiakunst

Kaasaegne nõiakunst on infotehnoloogia. Terase mõistatuse oleme ammu lahendanud, kuid näiliselt kuivades numbrites ja keerulistes matemaatilistes seostes on peidus veel mõõtmatud saladused, mis võivad viia inimkonna hullumeelsuse piirini aga ka pakkuda kirjeldamatuid naudinguid. Mitte ainult võivad – nad juba teevad seda. Kuid neis numbrites on peidus palju enamat. Digimaailm on inimese loodud nähtustest kõige lähem platonistlikule ideede maailmale. Ühemeetrine kuup on seal täpselt ühe meetrine ning veatute külgedega. Vorm on seal täpselt selline, nagu me ette ütleme – nagu me tal olla käsime. See on vald, mida me suudame peaaegu täiel määral kontrollida.

Digitaalne metaversum on meie ideede ja mõtteliste taotluste kõige võimekam elluärataja. Kuid nii nagu nõialoitsudel, pole ka tehnoloogial moraali – see on tööriist, mis allub kasutajatele. Seetõttu on täna olulisem kui kunagi varem, et me vaataksime peeglisse ja hindaksime enda mõtteid ja tegusid empaatiliselt, teiste inimeste ning ka ühiskonna seisukohast. See on lihtsam kui me arvame – lõpuks ei vaja moraal telliskivipaksust kasutusõpikut. Piisab Wheatoni seadusest – ära ole jobu. Ole lihtsalt hea inimene.

Meie kuulsus tehnopreestritena on levinud üle ilma. Eesti koodivõlurid käivad e-riiki ehitamas nii Lähis-Idas kui Aafrikas. Meie startup-sektor on üks maailma aktiivsemaid ning uudiseid lugedes on tunne, et uusi ükssarvikuid tuleb tallidest välja rohkem kui märtsijänesel poegi.

Me toome tänavale elektritõuksid ja ütleme, et see on maailmamuutev rohepööre. Me viime paberbürokraatia digivalda ning ütleme, et see on tee sidusasse ühiskonda. Kuid need ju pole tegelikult määravad vastused tegelikult olulistele küsimustele.

Miks keskendume vaid KPIdele, IPOdele ning raha tõstmisele, kui meie võimuses oleks lahendada küsimused elust, universumist, kõigest? Miks keskendume vaid raha teenimisele, kui võiksime tegeleda ilma ja enese ravimisega? Miks ei võiks siis meie uued šamaanid, tehnonõiad, ette võtta ühiskonna jaoks tegelikult olulised väljakutsed ja küsimused?

Kuhu on jäänud meie ürgsepalik ambitsioon?

Reisimine ilma liikumata

Võtame näiteks riigivalitsemise, avaliku halduse. Meie peamiseks uhkuseasjaks on paberivaba riik. See on hea, kuid seda ei peaks üle tähtsustama – lõpuks on tegu vaid bürokraatia digitaliseerimisega. Meie suunda see ei mõjuta. Otsustusprotsessi see ei muuda. Esindusdemokraatia, aga tegelikult igasuguse vertikaalse hierarhia peamine nõrkus pole paberites – see on otsustajate kabineti mustas kastis. Meil puudub teadmine sellest, kuidas otsuseid langetatakse, millele otsustajad tuginevad, mis on nende omavahelised kokkulepped ning motivatsioonid. Seda salastatust proovitakse serveerida millegi heana – kompromisside kunstina.

Ja isegi kui me jätame kõrvale valitsuskabineti musta kasti, on erakondade poliitprogrammid pigem kohvipaksu pealt loodud soovnimekirjad, kui tõsiteadmistele tuginevad visioonid. Koalitsioonilepingud on nende nimekirjade sooduspakkumiste kokkuvõte ning analüütikute ennustused ja reaktsioonid sellele kõigele on maailmavaateliselt subjektiivsed.

Mis võiks olla siis lahenduseks? Kas teha kabinetiarutelud avalikuks? Või midagi veel radikaalsemat? Isegi ilma süsteemi puutumata, on võimalik sisse viia olemuslik muutus. Üht võimalikku lahendust saavad pakkuda masinõppe algoritmid, mis võiksid võimaldada ettenägemist, mitte ainult otsustajatele, vaid meile kõigile.

Ma väldin siin ja järgnevalt sõna “tehisintellekt” kasutamist, sest see termin on eksitav ja tekitab mulje millestki, mil on teadvus, moraal, maailmapilt ja veendumused. Algoritmil midagi sellist ei ole. See on tööriist, nagu haamer, näpitsad, tellitav võti. Masin on loits, mitte võlur. Tähestik, mitte poeet. Tõsi, ka siin on musta kasti moment olemas, kuid selle tähtsus on ülehinnatud. Esmajoones nimelt seetõttu, et masinal ei ole varjatud tagamõtteid ega mõjutajaid. Seosed, võrgustik ja mudelid mis algoritmi mõjutavad, on kõik meie endi loodud ning meile teada. Sest on ju loomulik, et selline algoritm võiks olla avatud lähtekoodiga,
nähtav ja kriitikaks avatud kõigile kasutajatele. Aga ka vabalt levitatav. Inimkonna digitaalse ühishüve vundament.

Masinõppealgoritmid töötavad mudelipõhiselt – kõige lihtsama näitena võib tuua visuaalgeneraatorid, mis sel aastal on jõuliselt kanda kinnitanud. Selleks, et algoritm genereeriks kassi pildi, tuleb talle näidata suures koguses kassipilte. Masin õpib selgeks mustri ning kui temalt küsitakse kassipilti, siis ta annab tulemuseks selle, mis tema meelest kõige täpsemini küsitule vastab. Küsid nunnut kassi, siis ta viib kokku kaks mustrit – suured silmad ja karvase kiisu.

Miks ei võiks sarnast põhimõtet kasutada ühiskondlike protsesside uurimisel ning suunamisel? Ehk teisisõnu, õpetada algoritmile piisaval hulgal ajalugu, et ta oskaks vastata, milline on tõenäoline tulemus juhul kui võtta vastu mingi otsus, eelnõu, kui rahastada üht või teist ühiskondlikku initsiatiivi. Tegu on funktsiooniga – kui otsus on A, siis tulemus on B. Kui otsus on C, siis tulemus on D. See nõuaks loomulikult suurt lähiajaloo ja ühiskondlike trendide ning erinevate seoste kaardistustööd. Nende seoste õpetamist algoritmile, mudelile. See nõuaks ühiskonnateadlaste koostööd statistikute ja programmeerijatega. Või äkki piisaks ühest progejast, ühest statistikust ja ühest teoreetikust? Tänu tekstituvastusele on sellist kaardistamist võimalik märkimisväärselt lihtsustada. Programme ei kirjuta keegi enam nullist ning statistilised mudelid absoluutselt kõige mõõtmiseks ja kuvamiseks on juba ammu olemas. Algandmeid selliste mudelite loomiseks on meil küll ja veel – üldisematest ajaloonarratiividest kuni riigi avaandmete ning täpse ametliku statistikani. Mis kõige ilusam – masinõpe on reaalaja arenev – iga järgmine otsus ja seos, mis mudeliga liidetakse, muudab selle täpsemaks.

Kohvipaksust võlupeeglini

Nii võiksime ühel hetkel jõuda rakenduseni, mis on võimeline üsna suure täpsusega ennustama ühiskondlikke trende ning ühe või teise otsuse mõju ja võimalikke arenguid. Nagu ilmateade. Esitad arvutile küsimuse: “Kui vähendame töönädala pikkuse 4 päeva peale, siis kuidas reageerib: SKP; keskealise madala sissetulekuga naise vaimne tervis; keskastme juhtide abielustatistika või liiklusõnnetuste arv maapiirkonnas?”

Mineviku andmetele tuginevalt oskaks algoritm öelda suhteliselt täpse lühiajalise mõju ning pidevalt kasvava määramatusega ennustada pikaajalist mõju. Ühtlasi oskaks algoritm ennustada mõju määra – esile tuua grupid, keda üks või teine otsus kõige rohkem mõjutab, aga näidata ära ka kohad, kus mõju puudub täielikult. Kõlab keeruliselt, kuid tavakasutajale oleks see lihtsam kui tänane poliitika. Küsid A, mis puudutab B. Ning vastuseks saad: “Tõenäoliselt C, aga väiksema tõenäosusega D või E”. Mitte mingit emotsionaalset hämamist, hirmutamist ega pateetilist ülistamist. See on juba täna tehtav ning see ei pea olema riiklik tellimus. See võib olla lõputöö. Startup-projekt.
30 sek

Selline tööriist võimaldaks hakata valimisprogramme koostama oluliselt parematest algandmetest. See aitaks poliitikutel muutuda õpetajateks, inspireerijateks. Nende ennustusvõime aluseks poleks enam kohvipaks ning leivaks tagatoatehingud. Positiivne muidugi oleks see, et algoritmid suudaksid tuvastada ning seega välja tuua korruptsioonile viitavaid anomaaliaid. Arvesse võtta ja esile tuua mänguteoreetilised kitsaskohad nagu vangi dilemma või nullsummamäng. Poliitika võiks muutuda mõttemänguks, mille otsene eesmärk on nii üldise kui sihtrühma heaolu tõstmine. Publiku harimine, et meie kõigi elu väikeste sammude haaval paremaks ja muretumaks muuta. Kuna otsuste taust ning erinevate kokkulepete mõju oleks läbipaistev, siis väheneks vajadus inimsuhete rägastikus võrku punuvate karjääripoliitikute järele ning hinda tõuseksid riigimehed, visionäärid, selgitajad ja õpetajad. See oleks meie kollektiivse teadvuse peegeldus, meie intellekti võimendumine tarumõistuseks. Kui putukate tarumõistus võimaldab ehitada linnasid, siis meie mõttetaru saab meid viia tähtedeni.

Vari

Oleks ju ilus, kui see ka tegelikult nii töötaks? Aga varem või hiljem tekib keegi, kes tunneb süsteemi, ning tahab hakata seda enda suunas kallutama. Ning siis tekib teine ja kolmas. Ja nad kohtuvad baaris. Tegelikult nad on juba kohtunud ja töötavad palehigis – näiteks Hiinas. Aastal 2018. ilmus uudis selle kohta, et Hiina diplomaatiline korpus kasutab masinõppelahendusi, et see aitaks langetada nende jaoks kõige sobivamaid otsuseid ning välja valida optimaalsed käitumismustrid. Ma olen enam kui veendunud, et nende algoritmide rakendused ei piirdu enam Hiina diplomaatilise korpusega. Me tegelikult oleme juba maha jäänud. Ning loomulikult kaasneb eetilisuse risk ka meie ühiskonnas. Praegu pole mul veendumust, et selline rakendus meie ühiskonnas ei muutuks väheste allutusvahendiks paljude üle.

Kuna algoritmid on loitsud, mis sõltuvad nende kasutajate motiividest, siis seda olulisem on, et meie mõtted ja soovid oleksid orienteeritud mitte totalitaarsele kontrollile, vaid nimelt ühiskonna heaolu suurendamisele ja isiklike vabaduste kaitsmisele. On oluline, et me ei lähtuks mitte ainult SKP-st, vaid ennekõike Wheatoni seadusest. Et meie motiivid ei oleks omakasupüüdlikud. See saab olla võimalik vaid juhul, kui tegu pole eksklusiivsete, vaid inklusiivsete tööriistadega. Mitte väheste nõidade pärusmaa, vaid kogu rahvale ligipääsetava ning lihtsalt kasutatav tööriistaga. Kõik võimalused selleks on juba täna olemas. See on meie endi valik.

Lootus

Ma julgen väita, et enamus ühiskonna valupunkte on lahendatavad tehnoloogia, mitte ideoloogia abil. Kuid algoritm pole imeravim. Masin annab seda, mida talt küsida. Seega me peame küsima õigeid asju. Äkki siis oleks meil võimalik saada poliitika, mis energiaturvalisuse nimel ei ehita mitte uusi jõujaamu, vaid suurendab majapidamiste energiasõltumatust kohaliku tootmise ning jaotusvõrgu uuendamise näol? Et majad ei kulutaks üleliigset energiat, vaid aitaks seda toota? Et metsa majandamine oleks looduse tervisega tõepoolest tasakaalus ja toetaks seda? Võibolla leiaksime viisi, kuidas vähendada kihistumist ja lõpetada majanduslik nullsummamäng? Miks mitte toetada koduseid vertikaalfarme, mis aitaks igaühel toitu kasvatada? Et me ei peaks südatalvel ostma tuhandete kilomeetrite kauguselt maale toodud tomateid, vaid nopiksime neid enda riidekapist. Kui meil on katus pea kohal, toit ning elekter olemas – siis pole meil elus püsimiseks raha enam vaja. Äkki siis saab võimalikuks ka maailm, kus me ei pea end teiste inimeste ambitsioonide nimel surnuks töötama, vaid saame tööle keskenduda täpselt nii palju kui me ise soovime ja vajame? Et meil oleks võimalus töötada sama vähe kui meie keskaegsetel esivanematel sügava orjuseikke aegadel?

Ning miks peatuda seal? Kas me ei võiks olla need, kes leiavad ühenduslüli inimese ja looduse vahel, kirjutades algoritmi, mis suudab leida ja sünteesida erinevate liikide suhtlusmustreid, misiganes need ka ei ole? Rääkida puude ja põõsaste, seente ja samblikega? Karude ja kitsedega, et kuulda nende seisukohta – sest on üsna kõrk arvata, et neil pole seda – ning osata langetada otsuseid, mis on empaatilised ka muu looduse, mitte ainult teiste inimeste suhtes? Kas see annaks meile tagasi hinge, mille oleme kuradile müünud?

Kes veel saaks sellega hakkama kui mitte meie – tšuudid, pimeduse rahvas, hundijooksjad?

%d bloggers like this: